Terastorude vaiad on laialt kasutatav vundamendi tüüp sildades, pordides ja kõrgetes - tõusuprojektides. Oma mugava paigaldamise ja tugeva koormuse - laagivõimega toimivad need erinevates geoloogilistes tingimustes hästi.
Terasest toruvaiade peamised eelised hõlmavad kerget struktuuri, hea jäikus, kõrge laagerivõime, reguleeritav vaia pikkus, minimaalne mulla nihe paigaldamise ajal ja piiratud mõju läheduses asuvatele konstruktsioonidele. Need omadused on eriti väärtuslikud linnaehituses. Lisaks pakuvad nad lihtsaid ühiseid ühendusi, usaldusväärset ehituse kvaliteeti ja kiireid edusamme. Kuid neil on ka mõningaid puudusi, näiteks kõrge terase tarbimine, kõrgendatud ehituskulud ning märkimisväärne vibratsioon ja müra kuhjamise ajal. Kasutatav seade on suhteliselt keeruline.
Terastoruhunnikud on tavaliselt valmistatud tavalisest süsinikterasest ja jagunevad keevitusmeetodi põhjal spiraalseteks õmblusteks ja sirgeteks õmbluste tüüpideks. Spiraalse keevitatud terast torusid kasutatakse sagedamini suurema jäikuse tõttu. Terastorude vaiade lisaseadmed sisaldavad vaia ülaosa külge keevitatud vaiakorke, et taluda suurt koormust, lamedaid terasribasid tugevdamiseks, kaitserõngad vaia põhjas ja vaskklambrid segmendi keevitamiseks.
Vaiade sõidumasinad valitakse vastavalt koha tingimustele. Ühised seadmed hõlmavad kolme - punkt - toetatud masti diiselhaamerit, aga ka muid tüüpe, näiteks veerg - jalgade tüüp, pungitüüp ja torni tüüpi masinad. Ehituskorraldus järgib kahte lähenemisviisi: kas kaevamine enne kuhjamist või kuhjamist enne väljakaevamist. Pehmetes mullapiirkondades viiakse mulla stabiilsuse säilitamiseks tavaliselt läbi enne kaevamist.
Terasest toruhunnikuid veetakse tavaliselt ehitusplatsile lamedaid haagiseid ja laaditakse kraanadega maha. Vaiad virnastatakse vastavalt sõidujärjestusele ja tuginõuetele, tagades õige suuna. Avaratel saitidel on eelistatud üksik - kihi virnastamine. Tõstmiseks on vaiad kindlalt seotud ja oma kohale tõstetud, joondatud varem tähistatud vaia asukohtadega, kasutades vertikaalsuse tagamiseks lubi.
Enne hunniku juhtimist paigaldatakse ülaossa spetsiaalne hunniku kork, et vältida haamri lööke. Haara ja hunniku korgi vahele asetatakse ka šokk - imav puitpadja. Vaia splaissimiseks kasutatakse tavaliselt täielikku - tugevust kaldus keevisõmblusi. Kui toru läbimõõt muutub, võidakse kasutada äärikuid ja polte, kuid tugevusnõuded tuleb siiski täita. Keevitamine on vaiade ühendamise peamine meetod.
Kui vaia ülaosa asub endiselt maapinnast ja vaja on täiendavat sõitu, saab vaia paigaldamiseks kavandatud kõrgusele kasutada sõidukinga. Jooksejalats peab vastama madala takistuse, tõhusa energiaülekande, eemaldamise lihtsuse ja korduvkasutatavuse nõuetele.
Läbinetluse sügavuse kontrollimine on ehituse kvaliteedi jaoks hädavajalik. Lõplikud sõidustandardid põhinevad läbitungimissügavusel, viimase arvesti haamripuhude arv ja haamri löökide koguarv vaia kohta, et tagada vaia projekteerimisnõudeid.
Pärast soovitud sügavuse saavutamist lõigatakse hunnik vastavalt vajadusele. Lõpuks keevitatakse hunniku kork ja hunnik on kindlalt ühendatud vaiakorgi või vundamendi platvormiga, lõpetades terasest toruhunniku ehituse.
